Taiji

ehk vanas kirjapildis t’ai chi on vana hiina harjutuste kompleks, kus sujuvad aeglased liikumised sooritatakse meditatsioonis. Liigutuste ja hingamise abil saavutatakse sisemise energiataseme tõus.

Taiji oli algselt taoistlike munkade psühhofüsioloogiline harjutus, mis koosneb katkematutest rütmilistest liikumistest, mis voolavad keha täielikus lõdvestuses. Selline voolav lõdvestus mõjutab sooritaja kogu olemust. Koos õige hingamise ja keskendumisega aitab taiji praktiseerimine saavutada hingelist tasakaalu, füüsilist ja emotsionaalset heaolu ja sisemist rahu. Suurenenud elujõudu ja selle kasutamise oskust rakendatakse ravimises, enesekaitses, kaunites kunstides, söögitegemisel jne. Ühesõnaga kõikjal oma igapäevaelu toimingutes. See on jõud loomiseks ja ülesehitamiseks.

Tänapäeval võib taiji mõiste all leida palju erinevaid õpetusi ja koolkondi. Meie praktiseerime nn vana Yangi stiilis taijid. Taiji kasutab hiina termineid, kuid siin pole tegemist “hiina müstikaga” – inimesed on oma ehituselt, põhiloomuselt kõikjal ja kõigil aegadel üsna sarnased.


Ajalugu

Taiji juured ulatuvad erinevate allikate kohaselt 10 000–3000 aasta taha e. Kr. Viiendal aastasajal pärast Kristust, kui budism hakkas levima Hiinas, õpetas munk Ta Mo Hiina munkadele niinimetatud18 harjutust, milles oli ühendatud kontrollitud hingamine ja sujuvad aeglased liikumised eesmärgiga suurendada elujõudu. Need 18 harjutust täienesid edasi 72 harjutuseks ja sulasid ühtehiina võitluskunstide harjutustega. See oli esimene teadaolev harjutuste kompleks, kus olid ühendatud liikumine, hingamine ja mõttega juhtimine st. energia suurendamine ja kasutamine.

Praegu teadaolevate taiji stiilide alusepanija osas ei ole uurijad ühel meelel. Osade uurijate arvates on taiji alusepanijaks Chang San-Feng (sünd 1247), osade arvates pole alusepanijat teada. Dokumenteeritud taiji harrastamine algab Chen Wang-Ting-ist, kes on sündinud Ho Nan-is, Põhja-Hiinas 1600.a, kes alustas taiji õpetamist aastal 1640. Selle järel on taiji arenenud süstemaatiliselt ja tehniliselt, olles väga kitsa ringi inimeste kasutada. Viimase aastasaja vahetusel hakkas taiji levima Pekingis ja hiljem kogu Hiinas, kust levis edasi Põhja-Vietnami ja Venemaa territooriumile. Tänapäeval on taiji jagunenud kolmeks peamiseks suunaks: Cheng, Wu ja Yang. Need nimetused tulnevad stiili loonud perekondade või külade nimedest. Kõige levinumaks stiiliks tänapäeval on Yang stiil.

Filosoofia

Taiji põhineb Taoistlikul filosoofial, mis on saanud kirjaliku vormi raamatus ”Daodejing“ (vanas kirjapildis Tao Te Ching), mille kirjutamist omistatakse Laozi-nimelisele tegelasele, kes sündis arvatavalt 604. aastal e.Kr.


See filosoofia, nii nagu taolased seda Laozi tekstides näevad, on järgmine:

  • Lepi sellega, mis tuleb, ilma, et tahaksid, et olukord oleks teistsugune.
  • Õpi tundma asjade loomulikku (looduslikku) seaduspärasust ja toimi selle järgi, mitte selle vastu. Vastu seaduspärasusi üritamisega kohtad aina vastupanu.
  • Loodus pakub alati kõigile võrdselt ootamata tasu või kiitust. Tee Sinagi nii.
  • Kui neid seadusi targalt kasutada, saame oma töödega valmis kiiremini ja lihtsamalt, kui ei ürita ja pinguta liiga, kui ei oota liialt tulemust.
  • Kui vaatame maailma rahulikult ja avatud meelel, siis tõde avaneb meile.

 

 

Tao õpetab järgima looduse teed ja tuletab meelde, et meie, inimesed, oleme osa loodusest. Taiji hing ja füüsilised harjutused aitvad inimesel mõista looduse rütmi ja liikumist, tundma, et inimene on looduse lahutamatu osa, õpetab inimest saama osa looduse lõpututest jõuvarudest, liikumise ja muutumise seaduspärasustest, et saada sellest endale abi.